Tutvustus

Kord kuus ilmuva KEELE ja KIRJANDUSE aastakäiku mahub ligi 1000 lehekülge kirjutisi lingvistikast, kirjandusteadusest, folkloristikast, aja- ja kultuuriloost. Eesti filoloogia mis tahes eriala õppijale või filoloogias juba tegutsejale on Keel ja Kirjandus esmase informatsiooni allikaks.
 
Seega — on võimatu olla eesti filoloog või ajaloolane Keelt ja Kirjandust lugemata. Tudengile on ajakiri konspekti laiendiks või diskussioonikanaliks. Lisaks teaduskirjutistele avaldab ajakiri ka esseistikat, arvustusi ja ringvaateid filoloogiailmas toimuvast.
 
Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America), CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library) ja LLBA (Linguistics & Language Behavior Abstracts. Sociological Abstracts, USA) andmebaasi ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbibliograafiasse Linguistic Bibliography. Alates 2001. aastast on Keel ja Kirjanduse lülitatud Eesti eelretsenseeritavate teadusajakirjade nimekirja. Enne avaldamist retsenseeritakse põhiartiklile pretendeerivaid kaastöid.
 
Ilmunud on neli köidet koondregistreid (I: 1958—1967, II: 1968—1977, III: 1978—1987, IV: 1988—1997). Lisaks kuukirjale avaldatakse “Keele ja Kirjanduse Raamatusarjas” ajakirja suunitlusega sobivaid artiklikogumikke, teadustöid jm tekste; seni on raamatusarjas ilmunud neli köidet:
    1. Feliks Oinas “Surematu Kalevipoeg ja teisi esseid”, Tallinn, 1994;
    2. Ülo Toomsalu “Setu verbi grammatika ja sõnastikud” Tallinn, 1995;
    3. Feliks Oinas “Tuul heidab magama”, Tallinn, 1999;
    4. Aristoteles "Luulekunstist (Poeetika)". Tallinn, 2003